just thinking... · reading

Anna Gavalda, great books and the joys of reading. / Anna Gavaldast, lugemisest ja võrratutest raamatutest.

This photo has got two of my favourite things in it: a book by French author Anna Gavalda (Consolation) and a cardigan knit by my friend Signe.

Anna Gavalda Consolation (La consolante) with a grey cardigan knit by my good friend.

I found the first book of Anna Gavalda by total chance. I picked up a book at the bookstore, opened it at a random page, read it a bit and I just knew that this was a book for me.

The book was Gavalda’s  collection of short stories (and her first published book) “I wish someone were waiting for me somewhere”. I have read my favourite pieces from it so many times that I know them by heart.

Anna Gavalda “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks.”

I cannot deny that her books convey this famous “something”, a kind of French elegance (sounds like a cliche, I know). Of course I wish I could read it in French but my knowledge of the language is quite scarce. I should try, maybe, especially as I know most of it by heart anyway… I’m sure it sounds much more elegant in French.


Gavalda makes you laugh and cry and you just want to pack your bags and go to France right away (by the way, I have never been to France).

My favourite novel by her is “Hunting and Gathering” (“Ensemble, c’est tout”). It has been made into a movie, too.

Gavalda is one of those writers who’s books were rejected at first. And now of course she’s world famous. I own all her books that have been translated into Estonian. She is one of my favourite writers.


Famous people are often asked what books they have on their nightstand. Nowadays it may not even be a book on the nightstand but an e-reader or some other fancy gadget that includes all the books in the world…

I have thought about what I would answer if I was famous. I could say the name of some famous and popular book. Or I could state that there’s only a layer of dust on my nightstand…

To be totally honest (and I am – I did not put any fancy books on my nightstand right now!) I have quite a pile of books on my nightstand, but I am not sure when was the last time I read them…

So, on my nightstand:

Tove Jansson‘s (the Finnish author of the famous “The Moomins”) book “The True Deceiver” in English. I do recommend!

Even better is her “The Summer Book”. It’s incredible. Sad and funny and beautiful. I got the book as a present and I’m so happy for that. Once on a longer car trip I read parts of the book out loud to the whole family and we all enjoyed it very much.

Tove Jansson “Suveraamat”. Tove Jansson “The True Deceiver”.

Francoise Sagan “Incidental Music” – short stories. The French author who’s first book “Bonjour, Tristesse” was published when she was only 18!

Françoise Sagan Incidental Music.


I think that reading is truly enjoyable when everything is right: the surroundings, the book, your own mood. We always look for something that would speak to us in a book. People can read the same book and find totally different things in there.

I was always confused when the teacher analysed the books we had to read at school. I had found completely different things in those books!

Still I loved the literature classes at school. I remember the winter days when all I could see through the big windows of our classroom was complete darkness. Our teacher looked out out of the window as if dreaming about something and told us about books and literature. I wish I could sit in that classroom right now!

Our English teacher was another person who inspired me to read. Books in English were rare in the Soviet Estonia, but somehow our school had managed to get some. There was a shelf in the back of the classroom with all the paperbacks which had golden letters on the front cover. These books even smelled different!

The fact that I didn’t understand everything made reading even more enjoyable (I loved the challenge of trying to grasp the idea of the book). At that time the only English we heard and read was in the English class. No TV or magazines in English. I had never heard a native speaker (or any foreign person) to speak English. We lived behind the “iron curtain”... So the only English vocabulary I had was the one we had acquired in our studies. Luckily I was in a class which specialised in English so we had six classes of English each week since the first grade. It was very special at that time.

Speaking about memorable reading experiences I always remember how I read the book about the artist Michelangelo. I was a schoolgirl and I was sitting at my desk at home. I recall the mild light of the desktop lamp and my Mom baking in the kitchen at the same time. I can still smell it and feel the sense of security of my childhood.

The book itself was amazing. I got so carried away that I almost felt like I was standing right there behind the artist feeling all the glory and pain of his creative process.

The books of my childhood….

Of course Astrid Lindgren’s (the Swedish author) Kalle Blomkvist and Tjorven. I got the book at the end of one of my school years. My parents had a tradition of giving me a book every spring after the school was over. They also always wrote something on the first page. I still love that. It gives a book a different dimension, makes it personal.

“Doctor Dolittle” by Hugh Lofting. My childhood favourite. How I wished I could speak the language of animals, too!

A good book can be waiting for you somewhere where you don’t even expect to find it. And who doesn’t love a good chance! That’s why I love shops of old books.

This way I discovered for myself the famous Japanese writer Haruki Murakami. I found his book “The Wind-Up Bird Chronicle” in English in a second-hand shop. It’s an amazing book which just carries you away. It’s part fantasy, but at the same time very human and easily relatable. I wish I could read it in Japanese…

Another book that I discovered thanks to the second-hand shop was French writer Henri Charriere’s “Papillon”. Again, an unbelievable true story of a man’s life, his will to live. Thrilling, human and really makes you think about life. By the way, the book I have is missing the last pages. I hope that the end did not include something really important… Who knows…

Henri Charriere Papillon.


A truly memorable reading experience always makes me think that I should read more. In today’s world we are overwhelmed by information so picking up a book may seem like something challenging. But it is so worth it.

So find a good spot (why not try to read outside, or in a cafe?), take a cup of coffee, pot of tea or glass of wine if needed (drink responsibly!), open your mind (very important) and read!

Think about the fact that it wasn’t so long time ago when books were a rarity, a dream, a privilege. We are blessed to have so easy access to books these days.

So, what was your latest memorable read? What do you recommend? Did a book change your life? Please share!



Tegin selle foto üsna ammu ja ei mäletagi miks. Igal juhul tekitab see minus sooja tunde, sest siin on kaks väga armsat asja: prantsuse kirjaniku Anna Gavalda raamat ja minu sõbranna Signe kootud kampsun.  Ja kelles ei tekitaks lugemine sooje tundeid?

Anna Gavalda Consolation (La consolante) with a grey cardigan knit by my good friend.

Anna Gavalda esimese raamatu leidsin ma täiesti juhuslikult. Võtsin raamatupoes riiulilt ühe raamatu, lõin selle suvalisest kohast lahti, lugesin natuke ja otsustasin, et see raamat on just minu jaoks.

See oli Anna Gavalda “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks”. Suurepärane lühijuttude kogumik, Gavalda esikteos. Mõned lemmiklood on lausa pähe kulunud, sest loen neid ikka ja jälle – nagu väike laps.

Anna Gavalda “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks.”

Ei saa salata, et Gavalda raamatut saadab see kuulus, seletamatu prantsuse elegants (klišee, ma tean, aga ikkagi…). Mingi käsitamatu mõnus aura. Kel oskusi ja võimalust, soovitan lugeda originaalkeeles. Kahtlustan, et tõlkes on osa sarmist kaduma läinud. Võib-olla tunnetan minagi prantsuse elegantsi vaid seetõttu, et olen prantsuse keelt natuke õppinud.

Gavalda ajab nutma ja naerma ja tekitab igal juhul tahtmise kohvrid pakkida ja otsemaid Prantsusmaale põrutada (mina pole Prantsusmaal muide käinudki).

Gavaldal on peale pildil oleva “Lohutaja” veel romaane. Näiteks “Koos, see on kõik”. Viimasest on filmgi tehtud. Peaosas olev Audrey Tautou ei istu mulle selles rollis kahjuks üldse (kuuldavasti polnud temaga rahul ka prantslased ise). Filmi meespeaosatäitja on aga igatahes täielik silmarõõm. Lihtsalt mainin.

Gavalda on muide üks neist kirjanikest, kelle esimest raamatut kõik kirjastused alguses tagasi lükkasid. Nüüd on ta muidugi maailmakuulus.


Aeg-ajalt küsitakse tuntud inimestelt, millised raamatud neil parajasti öökapil on. Tänapäeval ei pruugi öökapil muidugi üldse raamat olla. Võib-olla lebab seal e-luger või kes teab mis tark vidin, kus kogu maailma raamatud sees.

Ma olen mõelnud, et kui ma oleksin kuulsus, siis arvatavasti vastaksin, et mu öökapil on mingi väga tark ja pop raamat. Piibel kõlab vist kuidagi väga peenelt. Või ütleks hoopis, et mu öökapil on ainult paks tolmukiht.

Kui nüüd päris aus olla (Ja ma olen – ma ausõna ei sättinud praegu midagi spetsiaalselt selle loo tarvis oma öökapile), siis minu öökapil on praegu kenake raamatutorn. Ma küll ei mäleta, millal ma viimati mõnda neist lugesin…

Seal on:

Tove Janssoni (“Muumitrollid” autor!) raamat “The True Deceiver” (“Aus pettur”). Soovitan lugeda!

Ja veel parem on Tove Janssoni “Suveraamat” – võrratu! Sain selle kingiks ja olen väga rõõmus, et selline raamat minuni jõudis. Kord pikemal autosõidul lugesin selle valitud osi kõigile kõva häälega ette ja saime korralikult naerda. Üldiselt on see siiski väga mõtlik raamat. Imeilus teos.

Tove Jansson “Suveraamat”. Tove Jansson “The True Deceiver”.


Ene Hioni “Teekond läbi hiiukirnu”. Sain sellegi raamatu kingiks ja loen ikka aeg-ajalt uuesti. Mul on jällegi ääretult hea meel, et temaga kohtusin. Põnev ja hästi kirjutatud, samuti sain sealt teada palju huvitavat Argentiina ja Gruusia kohta. Uskumatu lugu sellest, kuidas elus on siiski ääretult palju juhuseid. Lugege kindlasti! (Muide, Google’st tuli just välja, et see raamat on müügis näiteks osta.ee-s 10 sendiga!)

Ene Hion “Teekond läbi hiiukirnu”.



Francoise Sagan’i “Incidental Music” – lühilood. Prantsuse kirjanik, kelle esimene raamat (“Bonjour, Tristesse”) ilmus siis, kui autor oli 18 aastane! Prantsuse klassik.

Francois Sagan Incidental Music.


Lugemise puhul on minu arvates oluline kõik, mis seda tähtsat toimingut ümbritseb. Tõelise lugemiselamuse moodustab hea raamat, mõnus lugemiskoht ja ilmselt ka sinu enda meelestatus või tuju. Me otsime raamatust ikka midagi, mis meid kõnetaks. Inimesed võivad lugeda ühte ja sama raamatut ja leida sealt midagi täiesti erinevat.

Mäletan, et koolis olin ma alati hämmingus, kui õpetaja hakkas mõnda kohustusliku kirjanduse raamatut lahkama. Mina olin märganud hoops teisi asju! Samuti pani see analüüs mind alati mõtlema, et kuidas keegi täpselt teab, mida kirjanik ühe või teise asja all mõtles (Sellest ei saa ma siiani aru. Võib-olla olen mina nii rumal.)

Kõigest hoolimata armastasin ma väga kirjanduse tunde meie armsa õpetaja Vesta Leesaluga. Mäletan talvepäevi, kui meie klassi suurtest akendest pastis vaid pilkane pimedus või hall hämarus. Õpetaja vaatas unistavalt aknast välja ja rääkis meile raamatutest ja kirjandusest. Ma tahaksin praegusel hetkel sealsamas klassis istuda ja tema juttu kuulata!

Teine õpetaja, kes mind lugema inspireeris oli meie inglise keele õpetaja Maila Vilu. Tollel ajal olid inglisekeelsed raamatud haruldus ja ma ei tea, kuidas koolil oli õnnestunud neid üldse saada. Igatahes oli klassi tagaseinas riiul, kus seisid reas pehmekaanelised kuldse kirjaga raamatud. Need nägid välja hoopis teistmoodi kui nõukaajal välja antud raamatud. Nad lõhnasid hoopis teistmoodi. Lugemise tegi veel põnevamaks see, et ma suurest osast loetust are ei saanud. Minu keskkoolipäevil ei olnud inglise keelt mujal kuulda ega näha kui inglise keele tunnis, nii et kogu sõnavara piirdus sellega, mida olime koolis õppinud.  Käisin küll inglise keele kallakuga klassis, nii et minu pagas oli isegi päris hea.

Õpetaja Maila Vilu oli minu arvates kõik maailma raamatud läbi lugenud ja me rääkisime tunnis sageli raamatutest. Ka temal oli kombeks aknast välja vaadata ja lihtsalt rääkida – see oli lummav.

Kui rääkida lugemiselamusest, siis meenub mulle esimesena alati see, kuidas ma lugesin raamatut Michelangelost. Istusin kodus elutoas kirjutuslaua taga õdusas lambivalguses. Ema küpsetas köögis saiakesi ja ma tunnen siiani värskete küpsetiste lõhna ja turvatunnet. Raamat ise oli samuti lihtsalt võrratu. Ma lausa tajusin, kuidas seisan sealsamas Michelangelo kõrval ja elan koos temaga läbi kogu loomingulist võlu ja valu.

Teine sarnane raamat on “Mees Vincist”.

Lapsepõlve lugemistest ei saa muidugi üle ega ümber sellistest lemmikutest nagu

Une-Mati, Päris-Mati ja Tups” Dagmar Normetilt, Siima škopi imeliste joonistustega. Huvitaval kombel ei tea paljud minuvanused seda raamatut üldse. Võib-olla trükiti seda nii vähe. Soovitan kõigil lapsevanematel seda raamatut otsida ja oma lastele lugeda. Raamatukoi poes paistab see ka müügil olevat (raamatukoi.ee). Olemas on ka järjelugu “Une-Mati Rannakülas”.

Kahtlustan, et just Une-Mati raamat oli see, mis tektitas minus kui provintsilinnakese lapses unistuse Tallinna kohvikute järele. Kohvikute (ja seal lugemise) võlu pole minu jaoks siiani kustunud.

Astrid Lindgreni raamatud Kalle Blomkvistist ja Tjorvenist. Sain selle raamatu teismeeas kooliaasta lõpu puhul. Vanematel oli kombeks mulle iga kooliaasta lõpu puhul mõni uus raamat kinkida (pean vist lisama, et uued head raamatud olid tol ajal ju väga raskesti kättesaadavad). Tavaliselt ootas see mind tunnistuse saamise päeval kodus kirjutuslaual ja esilehele oli alati kirjutatud ka pühendus isalt ja emalt. Mulle meeldib siiani, kui raamatusse on kinkija pühenduse kirjutanud. See lisab raamatule mingi teise, isiklikuma mõõtme. Mulle õpetati küll, et raamatuid ei rikuta, kund pühendus ei ole rikkumine. See on raamatu rikastamine.

“Doktor Dolittle” Hugh Loftingult. Minu lapsepõlve lemmik. Esimese neist sain algklassides (sarjas on situ raamatut). Kuidas ma küll soovisin ka loomade keelt osata!

Hea raamat võib teid oodata seal, kus seda ei ootagi. Ja kes ei armastaks head juhust! Sellepärast meeldivadki mulle vanaraamatupoed. Välismaal on raamatunurk sageli rõivaid müüvas second-handis. Tasub läbi astuda.
Sellisel moel leidsin mina kuulsa jaapani kirjaniku Haruki Murakami “The Wind-Up Bird Chronicle”. Lummav, haarav, põnev. Soovitan sedagi lugeda inglise keeles (või jaapani keeles?).

Võib-olla on asi tänapäeva kohutavas kiirustamises ja ka raamatud peab ülikiirelt tõlgitud saama, igatahes on paljude raamatute eestikeelsed tõlked nutmaajavalt kohmakad ja lonkavad.

Veel üks kasutatud raamatu leid on Henri Charriere “Papillon”. Uskumatu elulugu, hämmastav võitlejahing. Raamat, mis on äärmiselt põnev ja mõtlemapanev. See on ilmunud ka eesti keeles ja paistab Raaamtukois jällegi müügil olevat. Minu raamatul on muide viimased lehed puudu, nii et loodetavasti ei jäänud ma mingist tähtsast lõpplahendusest ilma. Kes teab…

Henri Charriere Papillon.

Maalt raamatukastist leidsin erinevate autorite juttude kogumiku “Vene Nõukogude novell” (taas näiteks Raamatukois olemas). Pealkirja järgi poleks ma seda iial valinud ja mõned lood on muidugi ka ajastuomaselt propagandamaigulised, ent tegemist on siiski suurepärase kirjandusega ja väga hea tõlkega.

Siin on lugusid, mis liigutavad sind hingepõhjani (sai ka paar pisarat poetatud). Kõigele lisaks saab nautida teksti, mis on võrratult kirjutatud. Seda lugedes mõistad, mida tähendab sõnadega pilti maalida.
Hetkel loen ma muide Valdur Mikita “Lindvistikat”. Seda lihtsalt peab lugema ja kuigi ostan raamatuid harva, on see üks väheseid, mille just endale soetasin (peale seda, kui olin kaks korda raamatukogust laenutanud). Apollos on hetkel püsikliendile soodushind 11.99 EUR ja kasutasin juhust.
Ma ei oskagi seda teost refereerida. Ma pole ammu lugenud raamatut, mis mind niimoodi liigutaks, mõtlema paneks ja minu maailma avardaks. Kõigele lisaks kinnistab see teos tunnet, et õnn on olla eestlane ja elada sellel armsal Eestimaal. Humoorikas, kohati natuke raske lugeda (palju erialaseid sõnu), aga minu jaoks selline raamat, mis paneb iga natukese aja tagant noogutama: “On jah nii!”. Lugege!
Tõeline lugemiselamus jääb pikaks ajaks kummitama ja paneb tõdema, et peaks ikka sagedamini lugema. Tänapäeva tohutus infotulvas tundub see mõnikord küll väga raske ettevõtmine, aga on seda väärt. Nii et leidke mõnus koht (miks mitte õues või kohvikus), varustage end kohvitassi, teekannu või veiniklaasiga (tarbige alkoholi mõistlikult!), avage oma meeled (väga oluline!) ja lugege.

Mõelge sellele, et kaugel pole need ajad, kus ainuke raamat, mis inimestel kodus oli, võis olla piibel. Et raamatud olid alles hiljuti haruldus, unistus, privileeg.

Hea raamat võib ennast peita väga tagasihoidliku kaane taga (või olla üldse ilma kaaneta. Nagu “Pipi Pikksukk”, mille ostsin ammuilma 3 krooni eest Tallinna Postimaja vanaraamatupoest.)

Koolipäevil oli kombeks kirjandeid tsitaadiga alustada. Meenub üks mõttetera Nikolai Gogolilt: “Kõige eest, mis minus on head, võlgnen ma tänu raamatutele”.

Mida Sina praegu loed? Mida soovitad? Milline raamat jättis Sinusse jälje?



Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )


Connecting to %s